Meie ametlikult esimene päev Iirimaal, tegelikult mitte päris esimene, kuid avastamise mõttes küll. Pärast pikka ja väsitavat päeva lennukis ning Frankfurtis saime öö veeta mõnusas ja hubases hotellis.
Hommikul ärgates oli väga hea puhanud tunne. Hinges oli väike ärevuse värin, kuid mitte veel nii “hüsteeriline”. Ja seda ainult heas mõttes. Kui astusime hotellist välja, saime kohe tunda tõelist Iirimaa ilma, vähemalt ma arvan, et see on seal täiesti tavaline. Vihma sadas, õhk oli niiske ning päike oli pilve taha varjunud. Kuid see meie tujusid ja eesmärke ei rikkunud. Hea tuju säilis ja kõndisime lähtuvalt õpetaja Merikese juhistest vaatamisväärsuste poole ja linnaga tutvuma. Esimene peatus oli ühe suure kettidest moodustatud kera juures, mille sees põles tuli. See oli monument inimestele keda oli piinatud jne mingil ajaperioodil. Kahjuks täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, kuid mäletan et hinge tuli kurbus. Ja mulle meeldis selle monumendi kava ja mõte. Jalutasime mööda Liffey jõe äärset ning tähelepanuväärne oli Dublini juures see, et polnud kõrgustesse ulatuvaid maju vaid kõik olid pigem madalad majad. Külastasime ka Temple bari, mis oli tüüpiline Iirimaa pubi. See oli nagu vaatamisväärsus omaette.
Juba kaugelt oli näha ka ka O’Connell’i tänaval asuvat nõela, the Spire, mis oli 121.2 (m) pikk. Selle järgi oli väga hea linnas orienteeruda. Panin ka tähele, et majad olid värvilised ja palju oli kasutatud tänava-graffiti’t. Selles linnamelus ei pannud tähelegi kuidas tegelikult kell aina tiksus ja tiksus. Vahepeal olin täiesti ära unustanud, mis meid õhtul ees ootab. Viimase peatuse tegime Penney’se poes, kus me olime vist reaalselt 2 tundi ja mulle tundus et ma ikkagi ei suutnud tervet poodi läbi käia. Seal võis täiesti hulluks minna ja see tõeline shopahooliku paradiis. Ostud tehtud, suundusime hotelli juurde, kus pidime õpetajatega kokku saama. Tänu the Spire’le oli imelihtne jõuda kokkulepitud kohta. Jõudsime oodatust varem kohale ja siis oli lõpuks aega, et üle vaadata mis ikkagi selle *palju tooteid, odavad hinnad* mõju all ostsime. Oli aega, et natukene endasse ka seda ärevust juurde koguda. Kui õpetajad tulid siis läks meil kiireks, kuna bussipeatuseni oli oodatust pikem maa. Kohvritega ja kottidega jooks võis alata. Lõpuks olime kohal ja me olime vist õnnega üle pintseldatud kuna bussidega sõidetakse seal palju rohkem kui Eestis. Seal on nii, et kui piletid bussi on müüdud (Jah neid tahtjaid on tõesti nii palju!!), siis bussi ei saa. Igastahes.. Kui me sinna jõudsime, olidki alles 7 viimast piletit. Bussis seadsime end mugavalt sisse ja sõit võiski alata. 3 tundi sõitsime Limericki poole. Minul oli küll bussis nii hea tunne sees ja teadsin, et nüüd saab kõik ainult hästi minna. Bussisõit läks justkui linnutiivul, õnneks oli meil ka bussis wifi, mis tänapäeval ju nii vajalik. Meie edvistamist ja rääkimist oli kindlasti üle terve bussi kuulda, kuid tõesti, me olime kõik nii väga ärevil, et oli raske oma hääletooni kontrollida. Lõpus lugesime minuteid sekundeid ja kilomeetreid, et millal kohal oleme. Lõpuks puudutasid meie jalad Limericki maad! Bussist väljudes tekkis segadus. Which way? Õpetaja küsis ühelt valvurilt, kuhupoole? Südames lootsime me kõik, et mitte palun pikk tee, sest meid oli jälle vihmaga õnnistatud. Juhtnöörid kätte saadud, alustasime jälle kõndimist vihmas ja poris. Tänavad olid täiesti inimtühjad ja vaikselt puges külmataat ihuvahele. Peagi mõistsime- me oleme täiesti valesti vales kohas. Vaatasime otsivalt ringi ja kujutan ette, kui naljakad me kõrvalt olime. Õnneks tuli üks liinibuss, kes meid Castletroy Park Hoteli viis. Need liinibussid meil ikka elupäästjad! Meid oodati kokku vist üle 45 minuti. Kui ma praegu mõtlen sellele, mis tunded mul sees olid ja teistel ka kindlasti siis kõhus lendavad uuesti need samad liblikad. Juba hotelli ees olles kuulsin Kati lauset: “MA NÄEN ENDA OMA!!” Ja siis me juba seisime nende kõrval ja nägime neid täiesti esimest korda! Minul oli kohe raskusi enda omaga rääkimisel kuna tal oli väga madal hääl ning aktsent..
Ja siis jätsimegi tüdrukutega selleks õhtuks hüvasti ja läksime kodudesse.
Kodus ootas meid kõiki õhtusöök ja sada erinevat küsimust. Seadsime end kodudes sisse ja jäime ärevalt ootama järgmist päeva..
The spire
Liffey jõgi
O'Conneli monument samanimelisel tänaval
Temple bar
Kera, millest rääkisin
Autor: Elizabeth
