Hommikul ärkasime, sõime ja kohe kooli. Kui paljud
itaallased ei pea väga kokku lepitud kellaaegadest kinni, siis minul oli
sellega vedanud – minu host oli alati õigel ajal kohal. Koolis pidime olema
8.40. Igal maal oli ette valmistatud esitlus teemal „miks välismaalased peaksid
nende keelt õppima?“. Ning seejärel õpetati ka oma keelt veidi. Kõik maad
kutsusid mõned inimesed ette ja lasid neil lugeda sõnu ning ka lauseid. Seda
oli üsna lõbus kuulata, kuidas välismaalased eesti keelsed sõnu hääldavad.
Näiteks õpetasime me neile „narivoodi moodi voodi toodi voodipoodi“ ning terve
järgneva aja Itaalias korrutasid itaallased seda lauset. Pärast seda oli väike
paus ning saime ka itaalia traditsioonilist sööki. Nagu näiteks „arancinid“ - riisipallid,
mis on leivapuruga kaetud ning seejärel praetud. Nad söövad ka tohutult palju
saia – isegi jäätist söövad nad saia vahel.
 |
| Arancinid |
Pärast söömist jagunesime gruppidesse. Igas grupis oli vaid
üks eestlane, üks iirlane jne, et inimesed seguneksid, õpiks üksteist tundma
ning hakkaks teistega rohkem suhtlema, mitte ei suhtleks ainult oma maa
inimestega.
Pärast teistega tutvumist esitasid kõik maad oma ette
valmistatud sotsiaalvõrgustike powerpoindid – Skype, Instagram, Snapchat Twitter
ja Facebook. Neid tutvustati üldiselt ning toodi välja ka positiivseid ning negatiivseid
omadusi.
Kui ka need olid kuulatud, olime me vabad. Kuna õues ilm oli
halb ning sadas, läksime me kõik koos ühte noortekeskusesse, kus sai mängida
piljardit, lauajälgpalli ning muid taolisi mänge. Hiljem käisime kodudes ning õhtul
läksime taas välja, et õhtust süüa. Mina, Helene, Marta ning meie itaallased
läksime kõik koos pitsat sööma. Pärast tahtsin itaallased veel jäätist sööma
minna, kuid kõhud olid liiga täis, seega jäi ära seekord.
 |
| Itaallastele pakkus nalja, kui eestlased palme pildistasid, kuna nende jaoks on need nii tavalised. |
Merilin
No comments:
Post a Comment