Saksamaa reis- Päev 5

Kuupäev 10.10.15

 Päev algas muidugi kuidagi kurvalt kuna oli teada värk, et on aeg hüvasti jätta. Hommikul kogunesime kõik raudteejaama, kus oli tagasihoidlik hüvastijätt niiet õnneks keegi pisardama ei hakkanud. Edasi sõitsime rongiga Frankfurti, kus meie ,eestlased veel peatusime ühe öö. Frankfurdi rongijaamast sõitsime metrooga kesklinna ja kui me maa alt välja tulime, esimene asi mis me nägime oli suur Euro sümboli kuju.

Edasi otsisime oma hotelli üles, mis oli pisike aga samas hubane. Hotelli nimi, kus ööbisime oli Hotel Willy. Kui me saime oma kohvrid ja kotid hotelli jäetud, oli aeg linna avastada. Meile tegi väikest ekskursiooni Marie, kes eelmine aasta oli meie koolis vahetusõpilane. Esimene huvitav asi mida nägime, oli Frankfurti katedraal mis on uhke ja ilus ehitis. Meil oli võimalik sinna üles tippu sellel ronida, aga kahjuks sellel lifti polnud niiet tuli astuda 329 trepiastet. Ütleme nii, et see trenn oli seda väärt! :D Vaade sealt ülevalt oli ilus, mis sest et ilm see aeg oli kole. 

Edasi läksime kaubanduskeskusesse nimega Zeil, mis oli muidugi päeva kõige parem osa. Meil kõigil oli vaba aega seal, aga kell 3 pidime olema hotellis, kus rääkisime mõned asjad selgeks mis meid järgmine päev ootab. Mina muidugi suutsin kaubanduskeskuses teised ära kaotada umbes 10 minutiga, aga polnud midagi hullu, kuna teadsin teed hotellini. Meie hotelli vastas oli üks suur pilvelõhkuja, mille järgi oli hea vaadata kuhu poole hotell jääb.

 Kõndimas tagasi hotelli poole, märkasin ma Starbucksi kohvikut, millele ei saanud kohe kuidagi ei öelda ja pidin ikka seal ka ära käima. Meil oli terve õhtu vaba, nii et me käisime veel linna peal ja veetsime koos aega.

 Järgmise päeva hommikul oli vara äratus ja siis hakkas juba tagasisõit Eestisse. 

Päev 4

 See päev algas kuidagi veidra tundega võib olla põhjustas tunde selle eelneva päeva metsas käik. Ärkasin kuskil 6:00 üles enne äratust, sest kartsin sisse magada ja juba koputas ka hosti isa ukse peale. Üritasin hommikuks süüa saia nutellaga kuid see pani tööle ahelreakstiooni mu hammastes ja oi, kuidas see valutas. Fuldasse sõites käisime ennem läbi ühe teise sakslase juurest läbi ja võtsime Magdalena ja tema külalise peale. Fuldast võtsime suuna Merkersi peale (Merkersi kaevandus) ja kihutasime täie rauaga , sinna jõudes oli näha neid pikki kaevanduse elevaatoreid või mis iganes need tornid olid.



Enne kaevandusse laskumist anti meile saksa keeles loeng ja kui loeng läbi sai giid ka teada, et osad ei osanud saksa keelt, veel anti meile kiivrid pähe ja kitlid selga. Sõitsime alla kaevandusse liftiga millel oli kolm korrust ja sõitis päris kiiresti alla.

 

Ma olin õpetaja Eveliniga samal korrusel ja me ütlesime talle, et lift peaks päris aeglaselt alla sõitma ja kui lift no ikka väga kiiresti liikuma hakkas millepeale ta ütles: "Sa ütlesid aeglaselt!" Alla jõudes rääkis giid kaevandusest lähemalt, me läksime ühest uksest läbi mis oli suletud kuna kaevanduses oli erinev õhurõhk. Me istusime kahte veoautosse, ühes sakslased ja teises külalised, meil keelati püsti seista kui me sõitsime kuna keegi poleks viitsinud koristada seda kaevandust. 

See autosõit oli päeva parim osa kuna see oli päris kiire ja kurvilise tee peal ja kahel inimesel lendas isegi kiiver peast minema.

 Esimene peatus oli muuseumis kus rääkis kuidas kaevanduses töö käis, millist tehnikat seal kaevanduses kasutati ja ka sellest kuidas natsi-saksamaa peitis sinna tonnide kaupa raha ja kunsti.

 Järgmisena sõitsime ühe lõbusõidu maailma suurimasse maaalusesse kontsertisaali, seal me nägime lasershow'd mis kasutas ära tolmu, mis seal õhus oli ja peaks ütlema, et loo valik oli päris "teemasse" nimelt lugu mida selle lasershowga lasti oli kariibi mere piraatide muusika popurii. Viimaseks jäi kristall koobas, kus me üritasime Janniga murda kristallist endale tükke kuid see meil ebaõnnestus ja me läksime minema sealt. Peale kaevandust käisime me ühes kohas söömas, kus meil oli juba toit paar kuud ettetellitud kuid keegi ei mäletanud mida ta tellinud oli nii et me lihtsalt võtsime sealt midagi head. Siis me läksime Point Alphasse, mis oli väga huvitav aga giidist jäi mulje, et talle tema töö ei meeldinud eriti. Ja ma siis lihtsalt kõndisin ringi ja lugesin tahvlite pealt huvitavaid fakte, käisin ka teisel korrusel kus sai vaadata telekast mingit videot kuid kahjuks olid vist puldil patareid otsas ja see jäi vaatamata. Tuur jätkus õues kus me nägime osa müürist, saksa vaatetorni ja ameerika arme vaatluspunkti.

Seal vaatluspunkti ühes kasarmus oli näidis ühest toast ja peaks ütlema, et selle palja naise pilt oli täppi pandud. Jan üritas ka tanki toru otsa hüppata kuid libe oli või nii ta vähemalt ütles. Õhtul käisime Fuldas pargis kus tegime viimased sümboolsed hüvastijätud.

Saksamaa 3. päev

Kolmanda päeva hommikul läksime kooli. Kõigepealt rääkisid mõned õpilased ökoloogilistest probleemidest. Pärast seda oli aeg rühmatööks. Tegime erinevate probleemide lahendamise kohta plakateid ning esitlesime neid. Kui kõik olid sõna saanud, sõitsime Schlitzi. Schlitzis rääkis giid meile palju sellest linnakesest. Käisime ühes tornis ning sealt avanes kaunis vaade. Saime teada, et talvel muudetakse see torn küünlaks ning paljud inimesed käivad seda vaatamas. Hiljem oli meil pisut vaba aega, et ringi jalutada või kohvikus käia. Õhtul vaatasime koolis filmi ning pärast seda toimus metsas koosviibimine.

Saksamaa 2. päev

Teisel päeval oli tekkinud juba väike kohanemine ning polnud nii raske harjuda sealse hommikuga.
Äratus oli nagu ikka 7.30 ning seejärel sai kerget hommikusööki süüa ning asusimegi teele.
Transpordiks, kas siis enamasti minu vahetuspartneri ema sõidutas meid või siis hoopis Johanna oma (kuna nad olid parimad sõbrad)


Hommikul sõitsimegi bussijaama ja sealt edasi suundusime juba Ostheimi ning külastasime kohaliku orgaanilise karastusjoogi "Bionade"
tootmispaika. Sealt räägiti meile lähemalt igast tootmise sammust ning toote kasulikkusest ja loodussäästlikusest. Saime ka maitsta toote juuretist
või siis nii öelda toorainet, mis oli üsna mõrkja ja rõveda maitsega. Käisime ka kohalikus kasvanduses, kus siis kasvatati vajalike marju joogi tootmiseks
ning selleks marjaks oli leedrimari (elderberry), mida Eestis ei leidu.

Sealt edasi sõitsime bussiga rabasse, mida tuntakse nime all Black Moor. Seal saime teha pika
jalutuskäigu ning sõbruneda projektikaaslastega.

    Kui sõbrunemine sai tehtud sõitsime Wasserkuppe mäele, kus saime nautida lõbusõitu turvalistel rööbastel ning saime ka lõpuks kõhud täis! Pärast seda sõitsime tagasi bussijaama.

Tagasi jõudes saime natuke ringi käia poodides ning meil oli ka õhtune disko, kus oli kohal palju rahvast ning sai kingi kulutada ja tutvustada välismaalastele ka seda Eesti muusikat.

Esitlus Rhönist

Saksamaa 1. päev

Esimesel päeval pidin ärkama harjumatult vara, sest mind tuldi äratama juba kell 7.30. Hommikuks sõi minu host iga päev värskeid saiakesi erinevate kreemidega ja mult küsiti korduvalt, kas ma tean mis asi Nutella on ja kas seda eestis ka saab.

Kooli pidime minema  kella üheksaks, sinna sõitsime umbes 20 minutit, sest minu host elas Fuldast väljas. Kool oli suurem kui meie oma ja seal oli lihtne ära eksida. Õpilasi oli samuti rohkem kui meil - umbes 1200 ja kooli oli ainult seitsmes kuni  kolmeteistkümnes klass.

Hommikul toimus meil esimesena keeletundide esitlus, mille ajal meie õpetasime teistele eesti keelseid toiduga seotud sõnu. Hääldamine tuli neil päris hästi välja. Minu sakslase lemmik sõna oli millegi pärast šokolaad. Pärast esitlusi oli lõuna, kuhu iga maa õpilased võisid tuua oma maa tavalisi toite.

Pärast lõunat näidati meile Fulda Katedraali ja lossi. Meiega oli kaasas giid, kes rääkis mõlema koha kohta väga palju huvitavaid asju. Hiljem käisime veel iseseisvalt vaatamas ka St. Michael’i kirikut, mis oli samuti põnev. 

Pärast seda oli ette nähtud tunnike oma pead ringi jalutamist aga kuna oli olnud päris väsitav päev siis otsustasime koos sakslasega, et läheme kohe koju tagasi. Õhtul tulid Margit ja Janno oma sakslastega ka meie juurde ja tegime filmiõhtu.


Esitlus Fuldast

Projektikohtumine Fuldas, Saksamaal 5.- 11. oktoobrini

Saksamaal käisid Johanna, Karmi, Margit, Kristjan ja Janno ning õpetajad Hegi, Evelin ja Merike. Juba varsti kirjutavad nad oma reisist lähemalt:-)

Siin on lingid meie ettekandest - Problems in agriculture and forestry in Europe ja tüdrukute tehtud eesti keele tund teemal TOIT.

Lingid Saksamaa fotodega õpetaja Andrealt
Merikese pildid - vol 1 - Fulda, kool ja Bionade
Merikese pildid  - vol 2 Schwarzes moor, Schlitz, Merkers salt mine, Point Alpha, Frankfurt

Chain story - part 2 - Continuation of the Portuguese story

            As we gathered next to the Eiffel Tower, we had some free time. One 'boy' from Portugal had taken an old photo album with him and we started to look at old photos taken from the time when we participated in Erasmus+ project.

„Everyone has changed so much!“ said Merilin. It was true – the last time we met was 35 years ago. Everyone was dressed in a fashionable way now and everyone owned very modern technology (phones, etc.) Our clothes were made using recycled materials. Only Darragh hadn’t changed his environmental views, he wore expensive and exclusive suits, as he was a famous actor now. Marta, the blond girl from Estonia, had dyed her hair pink. She used to wear normal clothes but now she was dressed all in pink. The Irish teacher was here, too. He was still very sprightly and still sporty, although in his 80s. Kati came with her grandchild, who was super adorable. Kati was married to Tiarnan. They lived in Germany, so that they would have equal distance to their homelands Ireland and Estonia.

But we all noticed that when we were young there were a lot of elderly people with grey hair and wrinkles, but nowadays no one could tell the difference between young and elderly people. Today 80-year-olds look like 40-year-oldw without any wrinkles. For example Grace from Ireland was still very skinny and well groomed. You wouldn’t be able to say that she was over 50 now. The reason was that the air was much cleaner and the technology had developed, so people could easily take procedures to improve their appearance.

But then again, the years had gone by, we all have changed and got older, but some things never change – our friendship. We felt that special connection as we all were together under the Eiffel Tower. We felt happiness and wouldn't like to be apart again. We had so much to talk about.

As we were sharing our emotions and talking about our lives we suddenly remembered that we had a problem to solve...