EU-topia Estonia: 3. päev Iirimaal- 22. jaanuar

Neljapäeval kell 9 oli start Galwaysse. Galwaysse jõudes paistis päike ja kõik olid põnevil. Mida küll uus päev toob! Jagunesime gruppidesse. Meie tüdrukutega olime oma hostidega team Estonia. Meil oli selle üle hea meel, sest poisid olid väga toredad ja teadsime, et nendega meil juba igav ei hakka. Iirlaste õpetaja Brendan jagas kõigile kaardid, mille järgi orienteeruda linnas. Kõigepealt mindi Galway City Museumi (http://www.galwaycitymuseum.ie/). Seal saime ise ringi vaadata, giidideks olid meie hostid. Muuseum oli väga põnev ning jagunes mitmele korrusele. Muuseumi kolmandalt korruselt avanes ka väga kaunis vaade linnale ja jõele- River Corrib. Muuseumis käidud, läksid kõik grupid linna mööda laiali. Läksime meiegi poiste juhatamisel linna avastama. Käisime erinevates poodides suveniire ja komme ostmas ning muidugi pidime veelkord läbi astuma Penneyst, et veenduda, et Dublinis midagi kahe silma vahele ei jäänud. Kõhud hakkasid kõigil tühjaks minema, kuid kuna teadsime, et varsti läheme kõik koos restorani, siis otsustasime, et sööma me ei lähe. Võtsime hoopis kõik ühes mõnusas kohvikus kuuma kakaod. See oli tõesti maitsev, vahukommidega ja puha. Nalja sai meil palju. Poisid õppisid ära ka eesti keelse sõna- kaheksa, sest kakaod tellides oli vaja ütelda, et meid on kokku kaheksa. See sõna jäi neil hästi meelde. Nende lemmikuks sõnaks sai ka- ikka. Seda sellepärast, et Galways trehvasime linna peal õpetajatega kokku. Nemad küsisid, et kuidas meil läheb, kas kõik korras. Mina vastasin, et ikka, ikka on. Kati hostile Tiarnanile jäi see kõrvu. Ta küsis mis see tähendab ja edaspidi võis nende suust seda sõna tihti kuulda. IKKA! Galway tänavatel jalutades nägime ühtäkki tuttavat kuju. Omalegi üllatuseks avastasime Eduard Vilde ja Oscar Wilde kuju Iirimaalt! Selle sama kuju, mis on ka Eestis, Tartus. Kujul oli nii eesti keelset kui ka iiri keelset teksti. Ja otseloomulikult tuli meil pähe mõte panna iirlasi eesti keelt lugema. Iirlased lugesid eesti keelt üpris hästi aga ega meiegi pääsenud. Tuli ka meil iiri keelset teksti lugeda. Naerda sai piisavalt! Aeg lendas linnutiivul ning pidime seadma sammud Galway katedraali (http://www.galwaycathedral.ie/) suunas, sest kella kaheks pidime katedraali juurest startima. Galway katedraal oli väga kena, vaikne muidugi ja päris suur. Istusime mõnda aega ja vestlesime. Peagi läksime bussi ning sõit merandide restorani (http://www.padraicinsrestaurant.com/) suunas võis alata. Söök! Bussist välja astudes nägime väga kaunist vaatepilti. Me olime tulnud Atlandi ookeani juurde restorani! No tohoh, seda poleks nüüd küll uskunud, et ühel päeval restoranis sõpradega süües saan Atlandi ookeanile pilku heita. Elu on ikka ilus küll! Vaatepilt oli tõesti lummav. Hingasime ookeani hõngulist õhku ning läksime restorani. Toit oli väga maitsev ning portsjonid olid suured. Meie tüdrukutega teist käiku ei jõudnudki lõpuni süüa. Pärast kuulsime, et meie poisid olid jäägid nahka pistnud. Harjumatu mõelda, sest Eestis nii ei tehta tavaliselt, kuid äärmiselt mõistlik! Milleks raisata toitu. Söödud, joodud, läksime välja ookeani äärde. Tehti palju pilte ja visati lutsu. Mõnus oli hingata teist õhku, ookeani õhku. Tuli aga edasi minna. Teele jäi Spidal Craft Village (http://www.ceardlann.com/ ), pisike küla suveniiripoodide koht, mis mõeldud turistidele. Suvel olevat seal turiste päris palju. Sealt läksime edasi Salthilli (http://salthill.galway-ireland.ie/), mis on üks Iirimaa kuumemaid puhkelinnu. Väljas oli pime, kõndisime tänavatel ja hingasime teistsugust melu. Kuna aega oli antud palju läksime mängukeskusesse, kus oli väga palju erinevaid mänge. Bussi tagasi jõudes avastati, et 3 poissi on puudu. Selgus, et nad olid ujuma läinud. Väljas oli pime ja vesi oli jahe! Õnneks nad maha ei jäänud. Niisiiis seadsime sammud tagasi Castletroysse. Castletroy pargis mahutasime end autodesse ja läksime minu ning Kati koju. Kavatsesime vaadata õudukat, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest juttu jätkus kauaks. Ja sööki ka! Meie ema oli valmistanud maitsvaid kanatiibu ja laual oli ka palju muud näksimist. Väga tore õhtu oli, sai palju naerda, süüa ja inglise keeles rääkida. Peagi oli kell palju ning meie kallid külalised pidid lahkuma. Lohutas vaid see, et homme on uus päev iirlastega, mis on sama hea või veelgi parem. Aitasime emal koristada ning heidsime seejärel magama, mõeldes juba homsele päevale.