3. päev Iirimaal- 22. jaanuar

Neljapäeval kell 9 oli start Galwaysse. Galwaysse jõudes paistis päike ja kõik olid põnevil. Mida küll uus päev toob! Jagunesime gruppidesse. Meie tüdrukutega olime oma hostidega team Estonia. Meil oli selle üle hea meel, sest poisid olid väga toredad ja teadsime, et nendega meil juba igav ei hakka. Iirlaste õpetaja Brendan jagas kõigile kaardid, mille järgi orienteeruda linnas. Kõigepealt mindi Galway City Museumi (http://www.galwaycitymuseum.ie/).  Seal saime ise ringi vaadata, giidideks olid meie hostid. Muuseum oli väga põnev ning jagunes mitmele korrusele. Muuseumi kolmandalt korruselt avanes ka väga kaunis vaade linnale ja jõele- River Corrib. Muuseumis käidud, läksid kõik grupid linna mööda laiali. Läksime meiegi poiste juhatamisel linna avastama. Käisime erinevates poodides suveniire ja komme ostmas ning muidugi pidime veelkord läbi astuma Penneyst, et veenduda, et Dublinis midagi kahe silma vahele ei jäänud. Kõhud hakkasid kõigil tühjaks minema, kuid kuna teadsime, et varsti läheme kõik koos restorani, siis otsustasime, et sööma me ei lähe. Võtsime hoopis kõik ühes mõnusas kohvikus kuuma kakaod. See oli tõesti maitsev, vahukommidega ja puha. Nalja sai meil palju. Poisid õppisid ära ka eesti keelse sõna- kaheksa, sest kakaod tellides oli vaja ütelda, et meid on kokku kaheksa. See sõna jäi neil hästi meelde. Nende lemmikuks sõnaks sai ka- ikka. Seda sellepärast, et Galways trehvasime linna peal õpetajatega kokku. Nemad küsisid, et kuidas meil läheb, kas kõik korras. Mina vastasin, et ikka, ikka on. Kati hostile Tiarnanile jäi see kõrvu. Ta küsis mis see tähendab ja edaspidi võis nende suust seda sõna tihti kuulda. IKKA! Galway tänavatel jalutades nägime ühtäkki tuttavat kuju. Omalegi üllatuseks avastasime Eduard Vilde ja Oscar Wilde kuju Iirimaalt! Selle sama kuju, mis on ka Eestis, Tartus. Kujul oli nii eesti keelset kui ka iiri keelset teksti. Ja otseloomulikult tuli meil pähe mõte panna iirlasi eesti keelt lugema. Iirlased lugesid eesti keelt üpris hästi aga ega meiegi pääsenud. Tuli ka meil iiri keelset teksti lugeda. Naerda sai piisavalt! Aeg lendas linnutiivul ning pidime seadma sammud Galway katedraali (http://www.galwaycathedral.ie/)  suunas, sest kella kaheks pidime katedraali juurest startima. Galway katedraal oli väga kena, vaikne muidugi ja päris suur. Istusime mõnda aega ja vestlesime. Peagi läksime bussi ning sõit merandide restorani (http://www.padraicinsrestaurant.com/)  suunas võis alata. Söök! Bussist välja astudes nägime väga kaunist vaatepilti. Me olime tulnud Atlandi ookeani juurde restorani! No tohoh, seda poleks nüüd küll uskunud, et ühel päeval restoranis sõpradega süües saan Atlandi ookeanile pilku heita. Elu on ikka ilus küll! Vaatepilt oli tõesti lummav. Hingasime ookeani hõngulist õhku ning läksime restorani. Toit oli väga maitsev ning portsjonid olid suured. Meie tüdrukutega teist käiku ei jõudnudki lõpuni süüa. Pärast kuulsime, et meie poisid olid jäägid nahka pistnud. Harjumatu mõelda, sest Eestis nii ei tehta tavaliselt, kuid äärmiselt mõistlik! Milleks raisata toitu. Söödud, joodud, läksime välja ookeani äärde. Tehti palju pilte ja visati lutsu. Mõnus oli hingata teist õhku, ookeani õhku. Tuli aga edasi minna. Teele jäi Spidal Craft Village (http://www.ceardlann.com/ ), pisike küla suveniiripoodide koht, mis mõeldud turistidele. Suvel olevat seal turiste päris palju. Sealt läksime edasi Salthilli (http://salthill.galway-ireland.ie/), mis on üks Iirimaa kuumemaid puhkelinnu. Väljas oli pime, kõndisime tänavatel ja hingasime teistsugust melu. Kuna aega oli antud palju läksime mängukeskusesse, kus oli väga palju erinevaid mänge. Bussi tagasi jõudes avastati, et 3 poissi on puudu. Selgus, et nad olid ujuma läinud. Väljas oli pime ja vesi oli jahe! Õnneks nad maha ei jäänud. Niisiiis seadsime sammud tagasi Castletroysse. Castletroy pargis mahutasime end autodesse ja läksime minu ning Kati koju. Kavatsesime vaadata õudukat, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest juttu jätkus kauaks. Ja sööki ka! Meie ema oli valmistanud maitsvaid kanatiibu ja laual oli ka palju muud näksimist. Väga tore õhtu oli, sai palju naerda, süüa ja inglise keeles rääkida. Peagi oli kell palju ning meie kallid külalised pidid lahkuma. Lohutas vaid see, et homme on uus päev iirlastega, mis on sama hea või veelgi parem. Aitasime emal koristada ning heidsime seejärel magama, mõeldes juba homsele päevale.

                                                                Galway katedraal

                                                                  Salthilli mängukeskus

                                                              Atlandi ookean ja iiri poisid

                                                             Oscar Wilde ja Eduard Vilde

2.päev [Sandra] 21.jaanuar

Esimene hommik Castletroys, ärkamine võõras kodus. Toas oli väga külm ja niiske. Peale selle olin ma veel haigeks ka jäänud ning rääkida ei saanud ma üldse, sest häält lihtsalt ei tulnud!  Minu peres oli kokku 7 inimest, mis tähendas et hommikul oli üks suur sagimine. Hommikusöögiks hommikuhelbed ja tee piimaga. Minu esimene ja viimane kord juua teed piimaga! Kodust anti kaasa lõunasöök (võileivad, õun, müslibatoon), mis olid pakitud minu nimelisse kotikesse. Koolis pidime olema umbes 08:45, sest Sean, minu host, pidi minema tähtsale rugby mängule, samal ajal teised projektis osalejad magasid kodus! Sean tutvustas mind kõikidele oma sõpradele – väga viisakad, sõbralikud ja toredad inimesed! Üks selle kooli hispaania keele õpetaja rääkis õpilastele päevaplaanist ning mainis ka et nende seas on eestlane ja kõik plaksutasid mulle! Väga kihvt tunne oli. Siis jäin ma üksi. Üksi täiesti võõraste inimeste keskele. Tundsin end halvasti. Õnneks olid tüdrukud väga uudishimulikud ja küsisid palju küsimusi minu kui ka Eesti kohta. Me läksime Limericki Ülikooli, seal oli meil umbes tunniajane loeng ärist. Väga põnev ja huvitav oli kuulata 2 noort meest rääkimas nii südames sellest, mis neile endale huvi pakub ja nad tõid palju näiteid ja küsimusi elu kohta. (http://www.ul.ie/ ) Olin väga rahul, et minu inglise keele oskus on piisavalt hea, et peaaegu kõigest aru saada mis seal räägiti. Ülikoolis käidud, läksime kooli tagasi kus said kõik projektis osalejad kokku. Väga hea meel oli eestlasi näha, sest võõras seltskonnas olemine muutus väga ebamugavaks. Sõitsime vaatama hurlingu mängu: üks populaarsemaid spordialasid Iirimaal. (https://www.youtube.com/watch?v=reqwQLUsibQ ) Mängisid Castletroy ja mingi muu kool. Projektis osalevad iirlased elasid väga kaasa ja ergutasid oma kooli mängijaid koolist kaasa võetud trummidega ning laulsid. Castletroy võitis! Mängu lõpuks olime väsinud ja meil oli väga külm. Aga see kui õhukeste riietega iirlased ringi käivad lausa hirmutas meid. Väga vähesed kandsid jopet, rohkem käidi dressipluuside väel. Ja isegi kui nad külmast värisesid, ei pannud nad end soojemalt riidesse. Tunniajane tagasisõit: poisid mängisid trumme ja laulsid. Igav ei hakanud meil kordagi.  Tagasi kodudes, puhkasime ning seejärel läksid enamus projektis osalejad kinno. Vaatasime filmi Taken 3. Peale kino läksime me Elizabethi ja tema hosti Conori juurde, kus tutvusime üksteisega ning mängiti kitarri ja lauldi. Umbes 23.30 läksime koju. Nii mööduski üks meie toredatest päevadest Iirimaal. 

Mina ja minu host Sean kolmandal päeval 

1. päev Iirimaal - 20. jaanuar

Meie ametlikult esimene päev Iirimaal, tegelikult mitte päris esimene, kuid avastamise mõttes küll. Pärast pikka ja väsitavat päeva lennukis ning Frankfurtis saime öö veeta mõnusas ja hubases hotellis.

Hommikul ärgates oli väga hea puhanud tunne. Hinges oli väike ärevuse värin, kuid mitte veel nii “hüsteeriline”. Ja seda ainult heas mõttes. Kui astusime hotellist välja, saime kohe tunda tõelist Iirimaa ilma, vähemalt ma arvan, et see on seal täiesti tavaline. Vihma sadas, õhk oli niiske ning päike oli pilve taha varjunud. Kuid see meie tujusid ja eesmärke ei rikkunud. Hea tuju säilis ja kõndisime lähtuvalt õpetaja Merikese juhistest vaatamisväärsuste poole ja linnaga tutvuma. Esimene peatus oli ühe suure kettidest moodustatud kera juures, mille sees põles tuli. See oli monument inimestele keda oli piinatud jne mingil ajaperioodil. Kahjuks täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, kuid mäletan et hinge tuli kurbus. Ja mulle meeldis selle monumendi kava ja mõte. Jalutasime mööda Liffey jõe äärset ning tähelepanuväärne oli Dublini juures see, et polnud kõrgustesse ulatuvaid maju vaid kõik olid pigem madalad majad. Külastasime ka Temple bari, mis oli tüüpiline Iirimaa pubi. See oli nagu vaatamisväärsus omaette.

Juba kaugelt oli näha ka ka O’Connell’i tänaval asuvat nõela, the Spire, mis oli 121.2 (m) pikk. Selle järgi oli väga  hea linnas orienteeruda. Panin ka tähele, et majad olid värvilised ja palju oli kasutatud tänava-graffiti’t. Selles linnamelus ei pannud tähelegi kuidas tegelikult kell aina tiksus ja tiksus. Vahepeal olin täiesti ära unustanud, mis meid õhtul ees ootab. Viimase peatuse tegime Penney’se poes, kus me olime vist reaalselt 2 tundi ja mulle tundus et ma ikkagi ei suutnud tervet poodi läbi käia. Seal võis täiesti hulluks minna ja see tõeline shopahooliku paradiis. Ostud tehtud, suundusime hotelli juurde, kus pidime õpetajatega kokku saama. Tänu the Spire’le oli imelihtne jõuda kokkulepitud kohta. Jõudsime oodatust varem kohale ja siis oli lõpuks aega, et üle vaadata mis ikkagi selle *palju tooteid, odavad hinnad* mõju all ostsime. Oli aega, et natukene endasse ka seda ärevust juurde koguda. Kui õpetajad tulid siis läks meil kiireks, kuna bussipeatuseni oli oodatust pikem maa. Kohvritega ja kottidega jooks võis alata. Lõpuks olime kohal ja me olime vist õnnega üle pintseldatud kuna bussidega sõidetakse seal palju rohkem kui Eestis. Seal on nii, et kui piletid bussi on müüdud (Jah neid tahtjaid on tõesti nii palju!!), siis bussi ei saa. Igastahes.. Kui me sinna jõudsime, olidki alles 7 viimast piletit. Bussis seadsime end mugavalt sisse ja sõit võiski alata. 3 tundi sõitsime Limericki poole. Minul oli küll bussis nii hea tunne sees ja teadsin, et nüüd saab kõik ainult hästi minna. Bussisõit läks justkui linnutiivul, õnneks oli meil ka bussis wifi, mis tänapäeval ju nii vajalik. Meie edvistamist ja rääkimist oli kindlasti üle terve bussi kuulda, kuid tõesti, me olime kõik nii väga ärevil, et oli raske oma hääletooni kontrollida. Lõpus lugesime minuteid sekundeid ja kilomeetreid, et millal kohal oleme. Lõpuks puudutasid meie jalad Limericki maad! Bussist väljudes tekkis segadus. Which way? Õpetaja küsis ühelt valvurilt, kuhupoole? Südames lootsime me kõik, et mitte palun pikk tee, sest meid oli jälle vihmaga õnnistatud. Juhtnöörid kätte saadud, alustasime jälle kõndimist vihmas ja poris. Tänavad olid täiesti inimtühjad ja vaikselt puges külmataat ihuvahele. Peagi mõistsime- me oleme täiesti valesti vales kohas. Vaatasime otsivalt ringi ja kujutan ette, kui naljakad me kõrvalt olime. Õnneks tuli üks liinibuss, kes meid Castletroy Park Hoteli viis. Need liinibussid meil ikka elupäästjad! Meid oodati kokku vist üle 45 minuti. Kui ma praegu mõtlen sellele, mis tunded mul sees olid ja teistel ka kindlasti siis kõhus lendavad uuesti need samad liblikad. Juba hotelli ees olles kuulsin Kati lauset: “MA NÄEN ENDA OMA!!” Ja siis me juba seisime nende kõrval ja nägime neid täiesti esimest korda! Minul oli kohe raskusi enda omaga rääkimisel kuna tal oli väga madal hääl ning aktsent..

Ja siis jätsimegi tüdrukutega selleks õhtuks hüvasti ja läksime kodudesse.

Kodus ootas meid kõiki õhtusöök ja sada erinevat küsimust. Seadsime end kodudes sisse ja jäime ärevalt ootama järgmist päeva..

 The spire

 Liffey jõgi

 O'Conneli monument samanimelisel tänaval

 Temple bar

 Kera, millest rääkisin

Autor: Elizabeth

Esimene projektikohtumine toimub Iirimaal 19.- 24. jaanuarini

Iirimaale sõidavad Üllerin, Sandra, Kati ja Elizabeth! Meie programm Castletroys

Enne sõitu tegid tüdrukud Kadrina keskkooli tutvustuse ja valmistasid ette eesti keele tunni.
Valisime oma grupis Eestit esindama Julia logo. Tutvusime ka Iirimaaga, kuulates miniettekandeid.

 Iirimaa üldandmed - Helene-Kristine

Traditsioonid, toit, folkloor - Julia

Suur kartuliikaldus Iirimaal - Merilin

Iiri Vabariik vs Põhja-Iirimaa - Helen

Iirimaa geograafia - Siim

Koolitutvustus/ HD 1080p

Logokonkursi lemmikuks kujunes Julia töö

Language questionnaire - Küsimustik keelte kohta

Milliseid keeli kõnelevad tänased Euroopa noored? Milliseid keeli kõneldakse tulevikus? Need ja veel hulk küsimusi ootasid vastuseid.

Küsimustik

Iga projektis osalev õpilase pidi saatma lingi edasi 10 sõbrale. Saime 70 vastust, mis ootavad analüüsimist.

VASTUSED