Monday, May 4, 2015

Logokonkurss ja järjejutu kirjutamine

Iga osaleva maa ülesanne oli projektile kujundada logo. Meil oli paar huvitavat kavandit, ja nende vahel otsustasime üheskoos Julia logo kasuks, täpsemalt näeb seda siit.
Suur logokonkurss riikide vahel oli 22. aprillil Erasmus+ projekti kodulehel http://www.eu-topia.eu/. Võitjaks osutus Portugal. Täpsemalt tulemustest:



Võidulogo

Järgmine tegevus oli järjejutu kirjutamine teemal EU-topia. Ülesanne seisneb selles, et iga partner kirjutab loo alguse, annab selle teatud ajal edasi järgmistele ja nii edasi, kuni 6 erinevat lugu on valmis.
Jälle oli andekal Julial tegemist ja ta kirjutas meie esimese osa, mida peab jätkama Iirimaa. Kõik järjejutud laaditakse üles koduleheküljele.

Monday, April 20, 2015

Language questionnaire - analysis.

Kahel tunnil ( 31. märtsil ja 7. aprillil) analüüsisime keeleküsimustikku erinevate vanusegruppide kaupa - 14-15; 16-17; 18-19; 20+
Tegime selle kohta ka diagramme ja graafikuid.

Siin on üldkokkuvõte:

https://docs.google.com/forms/d/1x5_BMU1yLantL0mxF7LwpGdhIJ9AwoGMy39GwmkjjkA/viewanalytics



Sunday, March 29, 2015

Chain story writing

Meie õpetajatel tuli Iirimaal idee teha kõigi projektis osalevate õpilastega ühiskirjutamine teemal EU-topia. Iga partner kirjutab loo alguse, annab selle teatud ajal edasi järgmistele ja nii edasi, kuni 6 erinevat lugu on valmis. Õpetaja Liiviga arutasime, millised raamid tuleks loole anda ja tegime siis õpilastega video teistele selgituste jagamiseks.
Siin on ka täpsem juhend:
 One day in 2050 all the participants of EU-topia project get a message: Come quickly to.......
Part 1: Write where and why they have to go ( describe the location, changes in the environment, means of  transport 
Part 2:  Describe the people who gather, what their feelings are, in what form they got the message ( new social media?) 
Part 3: Write about the reason they have to get together in detail.  ( Is it a situation that needs to be solved? Is it a new discovery? Has anybody become world-famous? Is it a disaster or a crisis?) 
Part 4:  What do they do next? How do they solve the situation? How do they react? 
Part 5: Start with the words: Later in the evening........   Write how do they socialise in the evening, activities, memories of their lives in the past 35 years ( since the EU-topia project in 2014-17) 
Part 6: Write the climax of the story and finish it. 
THE ORDER OF THE COUNTRIES IS THE SAME AS SHOWN IN THE VIDEO:
-> PORTUGAL-> ESTONIA-> IRELAND-> ITALY->GERMANY->TURKEY->PORTUGAL-> etc
Esimene osa peab olema valmis 30. aprilliks.

Monday, March 9, 2015

4. päev Iirimaal - 23. jaanuar

Reede - meie viies ja ühtlasi (eel)viimane päev Iirimaal. Järgmine päev koosnes ainult bussi- ja lennukisõitudest.

Mida lähemale tuleb kojusõit, seda kurvemaks me muutume. Oleme oma peredega harjunud ja kõigiga lähedamaks saanud. Isegi vasakpoolne liiklus pole enam hirmutav.
Meie päev algas bussisõiduga Thomand Park Stadiumile, kus käisime rugby muuseumiga tutvumas ja hiljem staadionit vaatamas. Muuseum oli väga hästi ja kaasahaaravalt planeeritud - alguses oli juttu ajaloost ja lõpus oli rugby tänapäevane kultuur. Võib kahtlemata öelda, et rugby on iirlaste seas väga populaarne ja armastatud. Nägime ju kohe, kuidas seal olles olid Iiri poisid õhinas kõigest.


Staadion
"To the Brave and Faithul
Nothing is Impossible"

Hiljem käisime Loch Guri võlusid imetlemas. On legend, et hetkel on järve all kunagine küla.



Kõht oli juba hommikusöögist tühi ja meid ootas lõuna Adare Manoris. Meid kostitati maitsva juurviljasupiga ja erinevate võileibadega. Hiljem avanes meile võimalus näha seal lähedal asuvat hotelli, kus see aeg olid tegelikult renoveerimistööd.


Olgu öeldud, et selles toas maksis üks öö 900 eurot (ilma hommikusöögita)
Kiirustades tuli meil sõita tagasi Castletroysse, kuna mõndadel poistel oli koolis trenn. Meie Ülleriniga sõitsime oma koju, kus saime veidi puhata. Siis tuli hakata valmistuma Joe poole minekuks. Joe, kes võõrustas sakslast, korraldas meile kõigile peo enda majas. Koosolemine oli tore - räägiti juttu, mängiti piljardit, tantsiti limbot ja samuti tähistasime ühe Itaalia poisi sünnipäeva. Kõik koos laulsime talle ja hiljem sõime maitsvat kooki.

Ma võin öelda, et paljudega jaoks oligi see tere-head aega pidu, sest mõndadega sai seal alles esimest korda suhelda ja siis juba oligi järgmine päev äraminek. Tegime mälestuseks pilte, kallistasime ja jätsime kõik hüvasti. Ja oligi viimane öö meie Iirimaa kodus.

Wherever you go whatever you do may the Luck of the Irish be there with you. Irish Blessing

Kati

Sunday, March 1, 2015

3. päev Iirimaal- 22. jaanuar

Neljapäeval kell 9 oli start Galwaysse. Galwaysse jõudes paistis päike ja kõik olid põnevil. Mida küll uus päev toob! Jagunesime gruppidesse. Meie tüdrukutega olime oma hostidega team Estonia. Meil oli selle üle hea meel, sest poisid olid väga toredad ja teadsime, et nendega meil juba igav ei hakka. Iirlaste õpetaja Brendan jagas kõigile kaardid, mille järgi orienteeruda linnas. Kõigepealt mindi Galway City Museumi (http://www.galwaycitymuseum.ie/).  Seal saime ise ringi vaadata, giidideks olid meie hostid. Muuseum oli väga põnev ning jagunes mitmele korrusele. Muuseumi kolmandalt korruselt avanes ka väga kaunis vaade linnale ja jõele- River Corrib. Muuseumis käidud, läksid kõik grupid linna mööda laiali. Läksime meiegi poiste juhatamisel linna avastama. Käisime erinevates poodides suveniire ja komme ostmas ning muidugi pidime veelkord läbi astuma Penneyst, et veenduda, et Dublinis midagi kahe silma vahele ei jäänud. Kõhud hakkasid kõigil tühjaks minema, kuid kuna teadsime, et varsti läheme kõik koos restorani, siis otsustasime, et sööma me ei lähe. Võtsime hoopis kõik ühes mõnusas kohvikus kuuma kakaod. See oli tõesti maitsev, vahukommidega ja puha. Nalja sai meil palju. Poisid õppisid ära ka eesti keelse sõna- kaheksa, sest kakaod tellides oli vaja ütelda, et meid on kokku kaheksa. See sõna jäi neil hästi meelde. Nende lemmikuks sõnaks sai ka- ikka. Seda sellepärast, et Galways trehvasime linna peal õpetajatega kokku. Nemad küsisid, et kuidas meil läheb, kas kõik korras. Mina vastasin, et ikka, ikka on. Kati hostile Tiarnanile jäi see kõrvu. Ta küsis mis see tähendab ja edaspidi võis nende suust seda sõna tihti kuulda. IKKA! Galway tänavatel jalutades nägime ühtäkki tuttavat kuju. Omalegi üllatuseks avastasime Eduard Vilde ja Oscar Wilde kuju Iirimaalt! Selle sama kuju, mis on ka Eestis, Tartus. Kujul oli nii eesti keelset kui ka iiri keelset teksti. Ja otseloomulikult tuli meil pähe mõte panna iirlasi eesti keelt lugema. Iirlased lugesid eesti keelt üpris hästi aga ega meiegi pääsenud. Tuli ka meil iiri keelset teksti lugeda. Naerda sai piisavalt! Aeg lendas linnutiivul ning pidime seadma sammud Galway katedraali (http://www.galwaycathedral.ie/)  suunas, sest kella kaheks pidime katedraali juurest startima. Galway katedraal oli väga kena, vaikne muidugi ja päris suur. Istusime mõnda aega ja vestlesime. Peagi läksime bussi ning sõit merandide restorani (http://www.padraicinsrestaurant.com/)  suunas võis alata. Söök! Bussist välja astudes nägime väga kaunist vaatepilti. Me olime tulnud Atlandi ookeani juurde restorani! No tohoh, seda poleks nüüd küll uskunud, et ühel päeval restoranis sõpradega süües saan Atlandi ookeanile pilku heita. Elu on ikka ilus küll! Vaatepilt oli tõesti lummav. Hingasime ookeani hõngulist õhku ning läksime restorani. Toit oli väga maitsev ning portsjonid olid suured. Meie tüdrukutega teist käiku ei jõudnudki lõpuni süüa. Pärast kuulsime, et meie poisid olid jäägid nahka pistnud. Harjumatu mõelda, sest Eestis nii ei tehta tavaliselt, kuid äärmiselt mõistlik! Milleks raisata toitu. Söödud, joodud, läksime välja ookeani äärde. Tehti palju pilte ja visati lutsu. Mõnus oli hingata teist õhku, ookeani õhku. Tuli aga edasi minna. Teele jäi Spidal Craft Village (http://www.ceardlann.com/ ), pisike küla suveniiripoodide koht, mis mõeldud turistidele. Suvel olevat seal turiste päris palju. Sealt läksime edasi Salthilli (http://salthill.galway-ireland.ie/), mis on üks Iirimaa kuumemaid puhkelinnu. Väljas oli pime, kõndisime tänavatel ja hingasime teistsugust melu. Kuna aega oli antud palju läksime mängukeskusesse, kus oli väga palju erinevaid mänge. Bussi tagasi jõudes avastati, et 3 poissi on puudu. Selgus, et nad olid ujuma läinud. Väljas oli pime ja vesi oli jahe! Õnneks nad maha ei jäänud. Niisiiis seadsime sammud tagasi Castletroysse. Castletroy pargis mahutasime end autodesse ja läksime minu ning Kati koju. Kavatsesime vaadata õudukat, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest juttu jätkus kauaks. Ja sööki ka! Meie ema oli valmistanud maitsvaid kanatiibu ja laual oli ka palju muud näksimist. Väga tore õhtu oli, sai palju naerda, süüa ja inglise keeles rääkida. Peagi oli kell palju ning meie kallid külalised pidid lahkuma. Lohutas vaid see, et homme on uus päev iirlastega, mis on sama hea või veelgi parem. Aitasime emal koristada ning heidsime seejärel magama, mõeldes juba homsele päevale.
                                                                Galway katedraal
                                                                  Salthilli mängukeskus
                                                              Atlandi ookean ja iiri poisid
                                                             Oscar Wilde ja Eduard Vilde




Monday, February 23, 2015

2.päev [Sandra] 21.jaanuar

Esimene hommik Castletroys, ärkamine võõras kodus. Toas oli väga külm ja niiske. Peale selle olin ma veel haigeks ka jäänud ning rääkida ei saanud ma üldse, sest häält lihtsalt ei tulnud!  Minu peres oli kokku 7 inimest, mis tähendas et hommikul oli üks suur sagimine. Hommikusöögiks hommikuhelbed ja tee piimaga. Minu esimene ja viimane kord juua teed piimaga! Kodust anti kaasa lõunasöök (võileivad, õun, müslibatoon), mis olid pakitud minu nimelisse kotikesse. Koolis pidime olema umbes 08:45, sest Sean, minu host, pidi minema tähtsale rugby mängule, samal ajal teised projektis osalejad magasid kodus! Sean tutvustas mind kõikidele oma sõpradele – väga viisakad, sõbralikud ja toredad inimesed! Üks selle kooli hispaania keele õpetaja rääkis õpilastele päevaplaanist ning mainis ka et nende seas on eestlane ja kõik plaksutasid mulle! Väga kihvt tunne oli. Siis jäin ma üksi. Üksi täiesti võõraste inimeste keskele. Tundsin end halvasti. Õnneks olid tüdrukud väga uudishimulikud ja küsisid palju küsimusi minu kui ka Eesti kohta. Me läksime Limericki Ülikooli, seal oli meil umbes tunniajane loeng ärist. Väga põnev ja huvitav oli kuulata 2 noort meest rääkimas nii südames sellest, mis neile endale huvi pakub ja nad tõid palju näiteid ja küsimusi elu kohta. (http://www.ul.ie/ ) Olin väga rahul, et minu inglise keele oskus on piisavalt hea, et peaaegu kõigest aru saada mis seal räägiti. Ülikoolis käidud, läksime kooli tagasi kus said kõik projektis osalejad kokku. Väga hea meel oli eestlasi näha, sest võõras seltskonnas olemine muutus väga ebamugavaks. Sõitsime vaatama hurlingu mängu: üks populaarsemaid spordialasid Iirimaal. (https://www.youtube.com/watch?v=reqwQLUsibQ ) Mängisid Castletroy ja mingi muu kool. Projektis osalevad iirlased elasid väga kaasa ja ergutasid oma kooli mängijaid koolist kaasa võetud trummidega ning laulsid. Castletroy võitis! Mängu lõpuks olime väsinud ja meil oli väga külm. Aga see kui õhukeste riietega iirlased ringi käivad lausa hirmutas meid. Väga vähesed kandsid jopet, rohkem käidi dressipluuside väel. Ja isegi kui nad külmast värisesid, ei pannud nad end soojemalt riidesse. Tunniajane tagasisõit: poisid mängisid trumme ja laulsid. Igav ei hakanud meil kordagi.  Tagasi kodudes, puhkasime ning seejärel läksid enamus projektis osalejad kinno. Vaatasime filmi Taken 3. Peale kino läksime me Elizabethi ja tema hosti Conori juurde, kus tutvusime üksteisega ning mängiti kitarri ja lauldi. Umbes 23.30 läksime koju. Nii mööduski üks meie toredatest päevadest Iirimaal. 
Mina ja minu host Sean kolmandal päeval 

Sunday, February 15, 2015

1. päev Iirimaal - 20. jaanuar

Meie ametlikult esimene päev Iirimaal, tegelikult mitte päris esimene, kuid avastamise mõttes küll. Pärast pikka ja väsitavat päeva lennukis ning Frankfurtis saime öö veeta mõnusas ja hubases hotellis.
Hommikul ärgates oli väga hea puhanud tunne. Hinges oli väike ärevuse värin, kuid mitte veel nii “hüsteeriline”. Ja seda ainult heas mõttes. Kui astusime hotellist välja, saime kohe tunda tõelist Iirimaa ilma, vähemalt ma arvan, et see on seal täiesti tavaline. Vihma sadas, õhk oli niiske ning päike oli pilve taha varjunud. Kuid see meie tujusid ja eesmärke ei rikkunud. Hea tuju säilis ja kõndisime lähtuvalt õpetaja Merikese juhistest vaatamisväärsuste poole ja linnaga tutvuma. Esimene peatus oli ühe suure kettidest moodustatud kera juures, mille sees põles tuli. See oli monument inimestele keda oli piinatud jne mingil ajaperioodil. Kahjuks täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, kuid mäletan et hinge tuli kurbus. Ja mulle meeldis selle monumendi kava ja mõte. Jalutasime mööda Liffey jõe äärset ning tähelepanuväärne oli Dublini juures see, et polnud kõrgustesse ulatuvaid maju vaid kõik olid pigem madalad majad. Külastasime ka Temple bari, mis oli tüüpiline Iirimaa pubi. See oli nagu vaatamisväärsus omaette.
Juba kaugelt oli näha ka ka O’Connell’i tänaval asuvat nõela, the Spire, mis oli 121.2 (m) pikk. Selle järgi oli väga  hea linnas orienteeruda. Panin ka tähele, et majad olid värvilised ja palju oli kasutatud tänava-graffiti’t. Selles linnamelus ei pannud tähelegi kuidas tegelikult kell aina tiksus ja tiksus. Vahepeal olin täiesti ära unustanud, mis meid õhtul ees ootab. Viimase peatuse tegime Penney’se poes, kus me olime vist reaalselt 2 tundi ja mulle tundus et ma ikkagi ei suutnud tervet poodi läbi käia. Seal võis täiesti hulluks minna ja see tõeline shopahooliku paradiis. Ostud tehtud, suundusime hotelli juurde, kus pidime õpetajatega kokku saama. Tänu the Spire’le oli imelihtne jõuda kokkulepitud kohta. Jõudsime oodatust varem kohale ja siis oli lõpuks aega, et üle vaadata mis ikkagi selle *palju tooteid, odavad hinnad* mõju all ostsime. Oli aega, et natukene endasse ka seda ärevust juurde koguda. Kui õpetajad tulid siis läks meil kiireks, kuna bussipeatuseni oli oodatust pikem maa. Kohvritega ja kottidega jooks võis alata. Lõpuks olime kohal ja me olime vist õnnega üle pintseldatud kuna bussidega sõidetakse seal palju rohkem kui Eestis. Seal on nii, et kui piletid bussi on müüdud (Jah neid tahtjaid on tõesti nii palju!!), siis bussi ei saa. Igastahes.. Kui me sinna jõudsime, olidki alles 7 viimast piletit. Bussis seadsime end mugavalt sisse ja sõit võiski alata. 3 tundi sõitsime Limericki poole. Minul oli küll bussis nii hea tunne sees ja teadsin, et nüüd saab kõik ainult hästi minna. Bussisõit läks justkui linnutiivul, õnneks oli meil ka bussis wifi, mis tänapäeval ju nii vajalik. Meie edvistamist ja rääkimist oli kindlasti üle terve bussi kuulda, kuid tõesti, me olime kõik nii väga ärevil, et oli raske oma hääletooni kontrollida. Lõpus lugesime minuteid sekundeid ja kilomeetreid, et millal kohal oleme. Lõpuks puudutasid meie jalad Limericki maad! Bussist väljudes tekkis segadus. Which way? Õpetaja küsis ühelt valvurilt, kuhupoole? Südames lootsime me kõik, et mitte palun pikk tee, sest meid oli jälle vihmaga õnnistatud. Juhtnöörid kätte saadud, alustasime jälle kõndimist vihmas ja poris. Tänavad olid täiesti inimtühjad ja vaikselt puges külmataat ihuvahele. Peagi mõistsime- me oleme täiesti valesti vales kohas. Vaatasime otsivalt ringi ja kujutan ette, kui naljakad me kõrvalt olime. Õnneks tuli üks liinibuss, kes meid Castletroy Park Hoteli viis. Need liinibussid meil ikka elupäästjad! Meid oodati kokku vist üle 45 minuti. Kui ma praegu mõtlen sellele, mis tunded mul sees olid ja teistel ka kindlasti siis kõhus lendavad uuesti need samad liblikad. Juba hotelli ees olles kuulsin Kati lauset: “MA NÄEN ENDA OMA!!” Ja siis me juba seisime nende kõrval ja nägime neid täiesti esimest korda! Minul oli kohe raskusi enda omaga rääkimisel kuna tal oli väga madal hääl ning aktsent..
Ja siis jätsimegi tüdrukutega selleks õhtuks hüvasti ja läksime kodudesse.
Kodus ootas meid kõiki õhtusöök ja sada erinevat küsimust. Seadsime end kodudes sisse ja jäime ärevalt ootama järgmist päeva..

 The spire
 Liffey jõgi
 O'Conneli monument samanimelisel tänaval
 Temple bar
 Kera, millest rääkisin


Autor: Elizabeth